WTO lühendi taga ei peitu üksnes Venemaa soovunelm Maailma Kaubandusorganisatsiooni näol, vaid ka World Toilet Organisation, mis tähistab iga aasta 19ndal novembril ülemaailmset tualetipäeva tuletamaks meelde, et ligikaudu 2,5 miljardit maailma elanikkonast elab ilma tualettide ja muude sanitaartehniliste mugavusteta. Et kes selle aasta pidustused maha magas, olge tulevikus tähelepanelikumad.

Pühendusega möödunud tähtpäevale on piltidel jäädvustatud Batumi ülikooli sanitaartingimused. Loomulikke vajaduste rahuldamiseks on meil kaks valikut: kas minna peldikusse, millel puudub igasugunegi ventilatsioon ning kuhu on selle tõttu raske siseneda, või peldikus, kus on küll kõik aknad avatud ja õhk liigub ringi, kuid kus lagi laseb läbi ning täpselt pea kohal asub naiste tualett. Me kasutame siiski kolmandat valikut ja vajadusel külastame lähedal asuvaid kohvikuid. Tualettide taoline seisukord ei tulene vähemalt meil siin raha puudumisest, vaid ülikooli juhtkonna suhtumisest ja prioriteetidest.

kunst käis külas.

What happens to all future times whose time has run out? What happens to futures that never took place? A combination of Kafka, futurism, Soviet sci-fi and Eastern European ufology is brought together with BADco’s own brand of stylish humour and wry intelligence.

Ehk SEAS (http://www.seas.se/) tõi Batumisse teatrietenduse, millest keegi midagi aru ei saanud aga siiski oldi rõõmsad, et sai euroopalikku kunsti kaetud.

miski ei kirjelda Gruusia majanduslikku vabadust paremini kui “free potatoes” Batumi eesrindlikuima kiirsöögikoha menüüs.

kapitalism on jõudnud ka Sovjeti aja elumajadesse, kus on liftidesse sisse ehitatud mündikogujad. alla saab tasuta, ülesse minek maksab. väga tõhus meede sundimaks sportima viimasel korrusel elavaid laiskasid pensionäre, kel nagunii pole midagi muud peale hakata oma 500 kroonise pensioniga

800 000 turisti külastas meie piirkonda sel turismihooajal. võrreldes eelmise aastaga on turistide arv kahekordistunud. preemiaks said kõik Adjara turismiministeeriumi ametnikud Miišalt palgatõusu ja nende uueks palgaks on 35 000 krooni ning see on sama kõigil ministeeriumi töötajatel. vähemalt põhiosana ja arvestamata individuaalseid preemiaid ja lisatasusid ..

Adjara kuberner Levan Varshalomidze on Miiša lähedane sõber ja paljud ennustavad teda järgmiseks Gruusia presidendiks. seni elab ta õnnelikku elu Batumis ja kuna kohalik rahvusvaheline lennujaam pole veel korralikult töötama hakanud ja on rahvusvaheline vaid selle poolest, et lisaks Tbilisi lennule saab veel lennata Ukraina, Valgevene, Iraani ja Türki, siis seni kasutab ta seda selleks, et tuua lennukiga enda tarbeks prostituute Kiievist

lühike kirjeldus keskkonnast, kus ma töötan. Batumis asub Shota Rustaveli nimeline ülikool. selle struktuuri siseselt tegutseb Batumi ärikool, mis on üsna ulatusliku autonoomiaga, kuid peab 60% kasumist loovutama ülikooli kassasse. ärikooli kasum tuleb õppemaksust, seda nii kohalikelt kui ka välistudengitelt.

kuidas tulevad siia välistudengid ja miks? siiani on välistudengeid sisse toodud Indiast ja Nepalist. Indias on püsiv töökoht vaid kümnendikul elanikkonnast ja kuigi ametlik töötuse määr on 9-10%, siis tegelik inimeste arv, kes elavad allpool vaesuse piiri on oluliselt suurem. Nepaliga on lihtsam. seal mängitakse vähem numbritega ja öeldakse otse välja, et töötuse määr on ligi 50%. osad tulevad kolmeks, osad kuueks kuuks. kuna mu mälu on lünklik, siis ütlen vaid, et kuue kuu programmi eest saab ärikool välistudengilt ligikaudu 1500 dollarit. kuid reisi- ja elamiskulusid arvesse võtmata maksab välistudeng siia tuleku eest keskmiselt 8000 dollarit. kuhu läheb ülejäänud raha? (8000 miinus 1500 dollarit)

lisaks head elu otsivatele tuleb Indiast õnne otsima hulgaliselt hea ärivaistuga inimesi. üks neist asutas ettevõtte, mis värbab noori inimesi Indiast ja Nepalist ja lubab neile pärast Batumi ärikooli 6 kuulise kursuse lõppu hästi tasuvat (ca 1000 eur) töökohta viietärni hotellis (Sheraton) ja ilusat elu kõrgelt arenenud riigis - Gruusias. loomulikult peab nende tulevaste hüvede eest maksma väikest lõivu ka heategijast vahendajale. summa on tavaliselt 6000 ja 7000 dollari vahel. üsna väike hind lubatud õnneliku elu eest. perekonna, sugulaste ning laenude abil saab selle lõpuks kokku ajatud. Gruusiasse kohale saabudes on noorte illusioonid kiired purunema. Gruusia vaesus, räpasus, kõrge töötuse määr ja sellest tulenevalt garanteeritud töökoha puudumine toob nad kiiresti maa peale tagasi. Gruusias peseb vahendaja käed puhtaks ja ärikooli õppejõudude, sealhulgas ka minu, ülesandeks on astuda välistudengite ette ja rääkida neile kuidas asi tegelikult on. et lubatud arenenud riiki siin pole ja nende eluajal ka ei tule.

miks teeb ärikool koostööd selliste inimestega? lisaks sellele ettevõtmisele on samal ärimehel Gruusias oma restoran ja varsti avatakse ka ülikooli söökla ning kõige ambitsioonikam projekt on 300 hektari suurune bioloogiline farm. seega toob ta sisse raha nii ülikooli kui ka riigile. see raha võimaldab ülikoolil pikendada oma eksistentsi, sest surve Tbilisi ülikoolide poolt on suur ning iga aastaga eelistab aina vähem inimesi jääda Batumisse õppima, sest hariduse kvaliteedi vahe on ilmne. kui õige on moraali seisukohalt selline asjaajamine? ühelt poolt teevad noored oma otsuse ise ja keegi ei sunni neid tagant. teisest küljest tuginevad need otsused ilmselgetele vahendaja poolt öeldud valedele ja lisaks noortele on kannatajateks ka nende perekonnad.

vastupidiselt Saksamaa vabatahtlikele jätab see olukord mind üsna rahulikuks. ei näe vajadust muretseda asjade pärast, mille muutmine pole minu võimuses. Gruusia, India, Nepal, Eesti… inimesed on kõikjal ühesugused ja neid juhivad samad instinktid. kui meil kasutatakse inimeste nõrkusi ära kasiinode ja kiirlaenudega, siis siin on kasumi teenimiseks teised viisid, kuid asja mõte jääb samaks. olles naiivne ja lootes inimeste headusele jääd sa kiiresti teistele jalgu.

eelmisel aastal tuli Indiast Batumisse 26 noort, kellest suurem enamus läks küll tagasi koju kulutatud raha tagasi teenima. KUID kaks inimest töötavad praegu Batumi Sheratonis 250 eurose palga eest, 5 inimest lasti lahti hiljuti pärast turismihooaja lõppu ja viimast raha kulutades tegelevad nad uue töö otsingutega. üks tüdruk hakkas ennast tänavatel müüma ja veel kaks poissi olid lahkesti nõus aitama tal oma teenuseid vahendada. nii et tuleb uskuda, et kõik on võimalik.
and Georgian dream is still alive!

Tbilisi palavuse vastu aitasid hulgalised joogiveepurskkaevud, mille kasutamist küll tuli minul ja mu kõhul mõned päevad hiljem kahetseda. ka suuremad purskkaevud olid iga nurga peal ja presidendi enda sõnul kutsub opositsioon teda Gruusia purskkaevuks nr 1. tema sõnul on see seepärast, et ta on püstitanud tuhandeid purskkaevu. minu analoogia kohaselt ajab hr president sama palju vahtu. aga ma olen kõigest väike sipelgas, kel pole õigust võimu kritiseerida. õnneks kõrgub kõige maise kohal suursugune Gruusia Ema kuju, kes hoiab lihtinimeste tegemistel silma peal. olles lohutanud ennast selle teadmisega ütlesin Tbilisile hüvasti ja istusin öörongile Batumisse

vana maja aknast kostnud Kings of Convenience’i laulud andsid kindlat märku, et Gruusia on kiire tempoga Euroopale lähenemas. nagu hiljem selgus olin kogemata jõudnud Tbilisi ühte trendikamasse kohvikusse, kus sai tunda ka Euroopa hinnataset

37 kraadine palavus tekitab tüdimust ja kutsub esile mäluhäireid, mis võivad väljenduda näiteks selles, et linna peale jalutama minnes unustad maha linna kaardi. mitte, et sellest kasu oleks, kuna valdav enamus silte on kohalikus keeles.

kui peatud iga nurga peal ja vaatad suu lahti kuhu edasi minna, siis kohalike silmis oled kas aru kaotanud või turist. õnneks kaamera olemasolu päästis mind ja hullusärgi asemel küsiti minult kust ma pärit ja kas tulin endale naist otsima. olles kõigi grusiinide Eesti vend, kes ei kavatse kellegi naist endale võtta, sain ma rahulikult edasi pildistada.

“Loomulikult ei ole me veel rikkad, kuid vaesusest jagu saamiseks peab kõik Gruusias ehitatav olema kõrgklassist. Nii nagu seda teevad Singapur, Hong Kong, Dubai, Monaco ja Los Angeles”

Mihheil Saakašvili

planeerimine ei ole mu tugevaim külg ja saabudes Tbilisisse kell 05.30 hommikul polnud mul õrna aimugi, kus leiab aset mu hommikune uinak.

lasin taksojuhil ennast viia ainsasse linnaossa mida ma peast teadsin ja varsti olingi voodis kus isegi mina suutsin mõnuga laiutada.

aga Tbilisis leiabki elegants sind ootamatult…

Lennujaam. Kell 04.30.

- kesklinna?

- palju maksab?

- (kohmetu naer)…nii palju kui annad, vennas

- ma lähen võtan selle teise takso seal

- 40 lari

- 30 lari

- sõidame!